Lapsevanem kirjutab:
Piip ja Tuut on ilmselt kõigi laste suured sõbrad. Meie tüdrukutele meeldivad nad igatahes väga. Kuna teadsin, et nende Toompeal asuvas kohvikus Koogel Moogel (kus asub ka Piip ja Tuut teater) on selline mängutuba, kuhu kõige pisemate lastega mugav mängima minna ei ole (siis seisad kogu aja lihtsalt trepil ja hoiad käest kinni) ning viimasel ajal on kogu aeg lastele mõeldud etendused olnud välja müüdud, siis seni me Piipu ja Tuutu päriselt polnudki näinud.
Eelmisel laupäeval nägin vilksamisi reklaami, et pühapäeva hommikul on Mängumaja 6. sünnipäev ja sel puhul esitatakse parimaid palu kõigist etendustest. Erilise lootuseta kontrollisin siiski igaks juhuks, ega pileteid saada pole ja ennäe imet – ma saingi perele kena pühapäevahommikuse üllatusprogrammi korraldatud. Et lapsed mõnuga mängida saaksid, läksime kohale juba ligi tund aega varem. Piibul ja Tuudul polnud isegi veel grimm tehtud, aga lapsed tundsid nad loomulikult ilma punaste ninadetagi ära. Väiksem põnn oli joonistanud ka kaardi ning kaasa pakkinud kaks kommi (ma rääkisin lastele, et tegemist on sünnipäevaga) ning meie väike arakene ei kartnudki neid Tuudule üle anda ja isegi kallistuse julges teha!
Kohvikus olid laual soojad viineripirukad, kostitasime end lisaks veel kohvi ja kakaoga ning ootasime publiku saabumist, lapsed möllasid trajektooril trepist üles – mängutoa sikk-sakk-tunnelist alla – jälle trepist üles jne. Kohvikus olev mängutuba on absoluutselt geniaalne! Anna vaid lastele võimalust ronida ja joosta ning nad muud ei soovigi. Jooksust mitte lugupidavad lapsed said ka puidust leludega mängida.
Piip ja Tuut on ütlemata vahvad ja lõbusad sellid, nende etendust on tore vaadata nii lastel kui suurtel. Lapsed naeravad totakate situatsiooninaljade peale, suurte jaoks on teksti sisse pikitud selline huumor, mis ka emmed-issid itsitama paneb. Etendus kestis ligi tunni ja see oli täpselt paras aeg. On aru saada, et klounidel on ennegi lastega tegemist olnud – isegi suuremad lapsed ei suuda järjest kauem jälgida. Lõpetuseks pakuti kõigile külalistele sünnipäevatorti, lapsed said küünlad ära puhuda ning peale koogisöömist võis uus trepist-jooksmise ajastu saabuda. Kohvik ja mängutuba on väga kodused, töötajad on sooja südame ja lahke naeratusega. Läheme sinna kindlasti ka mõnele pannkoogihommikule ja niisama mängima.
p.s. kui hakkasime koju minema, küsis mu tütar täiesti nõutu näoga, et aga kas me kohvikusse siis ei lähegi? Mina vastu, et me ju kohvikus justnimelt praegu olimegi. Ja tema juba vaat et pisarsilmil, aga me ju pidime minema Piibu ja Tuudu kohvikusse, kus on Marek ka. Ja siis ma sain aru – laps ootas seda “Piip ja Tuut köögis” saates nähtud kööki ning arvas, et me läheme sinna. Nüüd peaks välja uurima, et kus see ilus ja värvikirev köök siis tegelikult asub…
