Eelmisel nädalavahetusel olime pühapäeva hommikul esimesed külalised Asva Viikingite küla värava taga. Ega me täpselt ei teadnud, et kuidas seal külalised käituma peavad, ent kohe väravas liitus meiega kena viikingineiu, kes kaasa jalutas ja alustuseks loomaperet tutvustas. Viikingikülas on poni koos väikse varsaga, kitsekesed, küülikud ja terve rodu linde – meelde jäid vutid, tuvid, kanad, kalkunid, paabulinnud. Eemal paistsid ka hobused, kellega parajasti toimus ühel lapsel ratsatund. Kõige suuremat elevust pakkusid väiksed küülikupojad, kes olid lihtsalt väga-väga armsad ning keda sai natuke ka paitada.
Peale loomadega tutvumist oli lastel kindel soov ronima minna, mis on üheks peamiseks viikingiküla atraktsiooniks. Meie üllatuseks öeldi, et vaid natuke üle 120 cm pikkused lapsed saavad ka juba teisele tasandile ronima minna. Läbisime instruktaazhi ja alguses ronisid tüdrukud esimesel tasandil. Sellega saaks hakkama ilmselt ka juba 5-aastased, kõige raskem on seal vist mitte ronimine, vaid pigem just nende julgestusköite kinnitamine ja ümbertõstmine. Alumine ronimisring aga on väga hea koht turvalise ronimise harjutamiseks ning instruktor jälgis hoolikalt, et keegi vigu ei teeks. Natuke raskeks osutus teisele tasandile ronimine, aga väga abivalmis instruktor Marleen pakkus abi ja hoidis nöörredelit paigal ning aitas julgestusköisi kinnitada. Teisel tasandil tegid meie lapsed (7a ja 9a) ära neli osa, siis oli hirm naha vahel ja jaks otsas ning nad kasutasid ära esimest võimalust alla tulla. Väga oleks nad tahtnud teha pikka trossisõitu, ent selleks oleks pidanud ronima viimasele tasandile. Eks see ole edasiseks motivaatoriks end julgemaks ja tugevamaks harjutada 🙂
Kohapeal on väike kiosk, kust saab osta suupisteid. Võtsime hot-dogid ning asusime ülejäänud ala uudistama. Kuna teenindajad on ise ajaloohuvilised ja väga meeldivad suhtlejad, siis saime viikingite kohta üht-teist uut ja põnevat teada, õppisime ruunikirja, katsusime turvist ja mõõka, lapsed vahepeal kiikusid ja ronisid niisama ringi. Kiita tuleb puidunikerdajaid, kes on väga vahvaid kunstiteoseid loonud.
Kogu kompleks areneb pidevalt edasi ning ehitamisel on suur ja uhke peamaja. Samuti mõeldakse kogu aeg juurde uusi aktiivseid tegevusi. Ilusa ilmaga on see kena koht, et aeg maha võtta ja lasta lastel omas tempos erinevaid võimalusi avastada. Meie lapsed näiteks vaatasid küülikuid, siis ronisid, siis vaatasid küülikuid, vahepeal veidi kiikusid, seejärel tegid ruunikirjas omale kadakapuust medali, siis vaatasid küülikuid, jooksid niisama ringi, katsusid kilpe ja mõõkasid, kuulasid natuke ajalugu, mängisid kividega trips-traps-trulli ja vahepeal muidugi vaatasid veidi küülikuid. See ei ole meeletu programmiga lõbustuspark, aga meie pere veetis seal kolm-neli tundi ja lahkus puhanuna (vastupidiselt ilmselt tavalisele nö lõbustuspargipäevale).
Ootame põnevusega, mida toredat sealsed aktiivsed eestvedajad välja mõtlevad ning läheme kindlasti uuesti, et ka seiklusrajal uusi kõrgusi vallutada.
Vaata Asva Viikingite küla kohta SIIT.
